aprill 28, 2009Jazzkaarel on jazzi jaoks palju valemeid
Ray Anderson Jazzkaarel
Sellest pole sadat aastatki möödas, kui kamp murjaneid pani plantaatori juurest plehku ning suundus põhja poole, kus Ku Klux Klan vähem aktiivne oli. Seal oli end juba sisse seadnud rühm vene emigrante, kes tõid tantsusaalidesse uue muusika. Kõik see segunes puuviljapõldudel laulduga, ja nii ta käima läkski. Hoogne ja riivatu. Näpuga puutuda ei söandatud, aga salapuskari urgastes oli selle taustal kena karelda.
Poolsada aastat hiljem, kui valged ja mustad tohtisid ametlikult juba samas bussis sõita, tuli keegi John Coltrane ja keeras kogu süsteemi pea peale. Õigupoolest olid „kohal“ veel ka Miles Davis, Jimi Hendrix ja rida teisi tüüpe. Oli postmodernism, rokenroll ja LSD, täisikka olid jõudnud peale sõda sündinud tegelased ning pelk tantsumuusika polnud enam ammu seks.
Juhul kui kamp noorukeid koostab omaloomingulise kava, kõik lood 7/8 taktimõõdus, ohtrate sünkoopide ja vasturütmidega, siis see on ju dzäss, eks? Tingimusel, et neil pole põlvini ulatuvaid mustaks värvitud juukseid ja nende bändi logol pole joonistatud kirves. Distortioni asemel peab kasutama flangerit ja vedrukaja, basstrumme ei tohi olla rohkem kui üks. Siis on dzäss. Loe edasi »
