See blogi loodi 2009.aasta aprillis tähistamaks Rahvusvahelise Festivali Jazzkaar 20.juubelifestivali. Mitmed inimesed siit- ja sealtpoolt muusikat külastasid kontserte ja panid oma mõtted siin kirja.
Jazzkaare värsketest tegemistest saab parima ülevaate siit. Blogi ühe toimetaja Ines Kuusiku seiklustest New Yorgi linna-ja jazzimaastikel saab aga lugeda siit.
Et ennast nüüd Al Jarreau meeleollu viia, siis palun klõpsake siit lahti Youtube…… ja teile hakkab mängima legendaarse 80-ndate telesersiaali theme song. Jah, see on Moonlighting, kus mängisid nooruke Bruce Willis ja Cibyll Shepherd (Maddy ja David, mäletate küll?). Selle seriaaliga sai kuulsaks nii Bruce Willis kui ka laiemalt tuntuks Al Jarreau. Kuna Moonlighting oli Soome televisiooni vahendusel minu ja mu vanema õe iganädalases päevakavas, on vee viisijupp ja eelkõige just see hääl, minu jaoks iga kell äratuntav. Tänu sellele seriaalile sai Al Jarreau häälest minu jaoks mälestus muretust lapsepõlvest. Sellest sai ka hääl, mis iseloomustab mulle nüüd alati öist tuledesäras New
Yorki ning stiilset ja kindlasti-mitte imalat romantikat.
Ehk - ootasin Al Jarreau kontserti väga.
Angie Stone
Angie Stone oli Jazzkaare raskekaaluliseim täht. Diiva volüümikad kehavormid ei oma tähe tähtsuse määramisel mingit kaalu. (Kui laval silma jäänud ameerika kiirtoidust(?) tekkivat mateeria liigset konsentratsiooni korraks mainida, siis oli tähe saatebändi trummar vaatamisväärsus omaette). Angie muutis festivali jaoks raskekaaluliseks hoopis Linnahalli täis rahvast, kes souli-diivat vaatamiseks piletit lunastades aitasid tublisti kaasa ürituse eelarve suht keerulist seisu tasakaalustada. Vastutasuks said pileti ostjad pea kaks tundi tipp-tasemel tantsulist muusikalist meelelahutust. Hoogsa esimese looga pani AS terve hallitäie rahvast püsti kargama ja kaasa elama. Erksmad tantsuhimulised jätsid pehmed toolid ja ruttasid lava äärde kaasa elama. Ja sealt lahkusid nad väsinult, kuid õnnelikena, alles kontserdi lõppedes. Kaasa sai elada mitmeti: rütmi plaksutades, ettelauldut järele lauldes, ja kunagisi rock-kontserdite rahva valgusallikaid välgumihkleid asendanud mobiiltelefonide ekraanivalgust kasutades pimedasse saali tähistaeva efekti tekitades. Loe edasi »
Jazzkaar Dream Band feat. Ray Anderson
Jazzkaare üks väga tänuväärne omadus on ainulaadse loomine. Ainulaadsuse üheks väljenduseks on ainult selleks ürituseks kokku tulevad muusikalised kooslused. Mõnedki korrad on selliste kollektiivide tuumaks mainekas välisesineja, kelle saatjateks meie innustunud kodumaised muusikud. Tromboonivirtuoos Ray Anderson on kindlasti üks selline rahvusvahelise mastaabiga täht, kelle ansamblis taustajõuks olemine tagasihoidlikule muusikule elu unistuseks võiks olla. Tagasihoidlik muusik saaks siis kunagi tähe aupaistest osasaamisest härdal toonil rääkida. Aga on ka teisi kooslusi. Selliseid, kus abijõude asemel võrdsete esinejate hääd musitseerimist näha-kuulata saab. Ning on ka selliseid sümbioose, kus kontserdi piletimagneti nimest laval eredamadki tähed süttivad. Jazzkaar Dream Band’i Vene Kultuurikeskuse kontsert kuulus sellise liigituse järgi kahe viimase variandi hulka. Mitte ainuüksi sellepärast, et bändi värvikas trummar ja helilooja Will Calhoun samuti juba “Living Color’i” päevilt maailmaklassi tegija. Vaid hoopis sellepärast, et meie omad mehed - sünnipäevalaps Jaak Sooäär (kitarr), Taavo Remmel (kontrabass) ja Raivo Tafenau (saksofonid) ise jazzimaailma taevas särama lõid. Loe edasi »
Ray Anderson Jazzkaarel
Sellest pole sadat aastatki möödas, kui kamp murjaneid pani plantaatori juurest plehku ning suundus põhja poole, kus Ku Klux Klan vähem aktiivne oli. Seal oli end juba sisse seadnud rühm vene emigrante, kes tõid tantsusaalidesse uue muusika. Kõik see segunes puuviljapõldudel laulduga, ja nii ta käima läkski. Hoogne ja riivatu. Näpuga puutuda ei söandatud, aga salapuskari urgastes oli selle taustal kena karelda.
Poolsada aastat hiljem, kui valged ja mustad tohtisid ametlikult juba samas bussis sõita, tuli keegi John Coltrane ja keeras kogu süsteemi pea peale. Õigupoolest olid „kohal“ veel ka Miles Davis, Jimi Hendrix ja rida teisi tüüpe. Oli postmodernism, rokenroll ja LSD, täisikka olid jõudnud peale sõda sündinud tegelased ning pelk tantsumuusika polnud enam ammu seks.
Juhul kui kamp noorukeid koostab omaloomingulise kava, kõik lood 7/8 taktimõõdus, ohtrate sünkoopide ja vasturütmidega, siis see on ju dzäss, eks? Tingimusel, et neil pole põlvini ulatuvaid mustaks värvitud juukseid ja nende bändi logol pole joonistatud kirves. Distortioni asemel peab kasutama flangerit ja vedrukaja, basstrumme ei tohi olla rohkem kui üks. Siis on dzäss. Loe edasi »
Paabel
Viljandist on kujunenud Eesti uuema omakultuuri küpsetusahi. Või tuleks öelda - kultuurisupikatel? Igatahes selline ansambel nagu Paabel sai moodustuda just Viljandi Kultuuriakadeemias. Kus on ninapidi koos eri kultuurialade õppurid ja õpetajad. Kus samas auditooriumis istuvad reas koolimuusikud, pärimusmuusikud, džässmuusikud. Samas koridoris sõlmitakse mitmesuguseid sidemeid. Ühed teavad, mis teised teevad ja kuidas seda tehakse. Viieliikmelisse ansamblisse Paabel on selle tulemusel koondunud silmapaistvaimad Kultuuriakadeemia hiljutised ja praegused kasvandikud. Juba on välja antud CD (pole veel jõudnud võrrelda tänase kontserdiga).
Erko Niit
Ansambli silmapaistvaim omadus on oskus publikuga suhelda, vajadus lugude mõtet ja tausta selgitada. Väga hea! Järgmine samm on publik lauluteemat kaasa laulma panna. Publikupoolset soovi oli õhus tunda.
Outsider’i ja analfabeedina ei tohiks ma õieti siinse blogi asjatundjate rivis sõna võtta. Kuulan ju džässi lihtsalt põnevate helimoodustiste
Rütmiallikal, Siim Aimla
reana, tundmata kuigi põhjalikult selle ajaloolisi ja multikultuurseid tagamaid. Ühte serva pidi olen tänase kontserdi sisuga siiski seotud. Ja see on eesti rahvamuusika. Jazzkaar on teinud muu huvitava hulgas muljetavaldava pöörde meie omakultuuri juurte poole. Tegelikult oli see ootuspärane, arvestades festivali eestvedaja Anne Ermi muusikalist elukäiku (milles minu jaoks domineerib ansambli “Collage” tegevus). See toob meelde ammused ajad viiskümmend ja rohkem aastat tagasi. Olin legendaarse Uno Naissoo kolleeg Tallinna Muusikakoolis. Tema kinnisideeks oli juba siis rahvuslik dzäss. Ta ise asus seda teostama, andes esimesi aimdusi džässi ja eesti folkloori sidumise võimalikkusest, ületades eelarvamusi selle võimatusest. Mäletan tema improviseerimisi muusikakooli peoõhtutel ja seda, kuis ta innuga asus looma oma eesti džässisüite. See muusikaline aiaharimine hakkab nüüd päris laiadel väljadel kandma ilusaid õisi ja väärtuslikke vilju. Milleks on ka tänased kontserdid.
Siim Nestori intervjuu, mis on tehtud eelmisel pühapäeval telefoni teel, ilmus Ekspressi Areenis.
Angie Stone (foto:Marc Babtiste)
Eestimaal on kell pisut üle südaöö. Ameerikas, New Yorgis, kus parasjagu askeldab oma majapidamises soulilaulja Angie Stone (48), on õhtupoolik - kell tiksub viielt kuuele. Angie kodust idülli segan ma telefonikõnega.
Kuidas sul pühapäev on möödunud?
Kümme minutit tagasi jõudsin just koju. Tulin lennukiga Indianapolisest. Osalesin laupäeval ja pühapäeval loengutes ja kohtumistel inimestega, kus rääkisin diabeedist, sellest, kuidas seda haigust kontrolli all hoida.
Kas sa kirjutad, lindistad ka uut muusikat?
Jah, hetkel töötangi uue albumi kallal.
Ja kuidas sujub?
Siiani kulgeb hästi. Hiljuti tuli vaiksem periood vahele, sest möödunud kuul suri minu isa. Aga muidu on sellega kõik joones.
Milline su uus plaat tuleb, kellega koos töötad…?
Trio ASK
Trio ASK (koosseisus Andres Noormets, Mart Soo ja Taavi Kerikmäe) on kuulajaid nii kontsertidel kui ka Klassikaraadio “Fantaasia soovisaadetes” nüüd juba päris mitu aastat hullutanud… ja kui ma ütlen “hullutanud”, siis nii ma ka mõtlen. Sest sedasorti loometegevusele kaasaelamine kaotab kuulajas tervemõistuslikud mõttekäigud. Etteantud märksõnadest lähtuvate sõnalis-muusikaliste improvisatsioonide loomine, kusjuures mitte neid märksõnu illustreerivalt, vaid neile uusi tähendusi andvalt, on minu teada maailmas ainulaadne nähtus. Tean küll näitlejaid, kes improviseerivad publiku antud teemade põhjal sketše, ning olen näinud muusikuid, kes mängivad etteantud märksõnadest lähtudes püüdlikke illustratiivseid muusikapalu, aga sellise vokaal-instrumentaalse maailma loojaid ma rohkem ei tea. Loe edasi »
Paquito D'Rivera
Kui vaatasin selle aasta Jazzkaare kava, üllatuskülastaja kontserdile minek oli kohe kindel. Al Jarreau – mees, kelle muusika on olnud mu nooruse nii mitmele hetkele taustaks. Ta kõlas mu ema auto kassettimängijast, kui olin just oma juhiloa saanut. Ta andis fiilingut kui esimeset tüdrukut mulle külla tulid. Ei polnud vist ühtki korda 16 aastasena, kui ma poleks kooliteel või dushi all laulnud “Ain’t no Sunshine” või “My Favorite Things” ja “Joye, Joye, Joye” kõlas alati hästi lauldes seda koos sõbra Sebastianiga. Me (mina ja mu teised muusikat armastavad sõbrad) olime ka natuke uhked, et Jarreau maailmakarriäär oli saanud olulisi tõuke saksamaalt, kus ta sai enda esimese suure auhinna. Ja Jarreau ei väsinud ka mainimast kui tähtis on Euroopa Jazzimuusikale, tema arvates Euroopa hoidis Jazzi elus. No see ju tõstis meie enesetunned ajal kus Ameerika paistis olevad kõiges ees. Loe edasi »
