Jazzkaar Blogi

Felix Lajko

Tõele au andes valisin Jazzkaare kontsertidest Félix Lajkó duo esinemise varakult välja seetõttu, et napilt kuu varem Sõpruse kinos linastunud Ungari draama DELTA tekitas tahtmise peaosatäitjat ja muusika autorit ka elavas esituses näha-kuulata. Läksin teadmisega, et lavale astub kohaliku menurežissööri Jaak Kilmi look-alike, väljapeetud stiili ja kelmika pilguga lavamagnet. Félix Lajkó osutus peaaegu autistliku olemisega T-särgis naabripoisiks, kes justkui juhtumisi oskab viiulist välja võluda erakordseid noote, selliseid, mida õpikutesse ei trükita.
Olemata kuigi suur mustlasmuusika- ja folgisõber, kartsin kõige enam pööraseks häppeningiks kujunevat kontserti, kus publik üritab haaravatele rütmidele kaasa plaksutada ja kõik kargavad oma kohtadelt püsti à la Gogol Bordello. Félix Lajkó duo esinemine oli kõike muud kui lärmakas mustlaspidu. KUMU auditooriumi lämbes saalis ja Klassikaraadio distsiplineerivate mikrofonide all tundusid lugudevahelised ovatsioonid ja vaimustushüüded muusikute vokaalitu helidevoo vahel ometi suure kontrastina.
Kõik oli kuidagi kammerlik ja kasin: paari valguslaiguga ilmestatud black-box, paar peenikese statiivi otsa kinnitatud mikrofoni, paar tutvustavat lauset tervituseks… ja siis sellele kõigele kontrastiks viiuli ja vioola täiuslik sümbioos, kaeblikest helidest energiliste tirtsude saagimist meenutavate energiapuhanguteni, Lajkó enesessesüüvinud grimassid, mahe vilistamine ja sisaliku moel suust välja käiv keel ning Balanescu katkevad poognajõhvid.
Félix Lajkó loomingu üheks kütkestavamaks karakteristikuks on selle määratu visuaalsus. Lugudel on keerukad narratiivid, need hakkavad kuskilt otsast pihta ja lõppevad hoopis mujal. Mõnekümne minuti jooksul läbib kuulaja pika sündmuste jada ning on kontserdi lõpuks ka ise hoopis teine inimene – sügavama silmavaatega, justkui oleks vahepeal elatud läbi üks korralik initsiatsiooniriitus, lootusetu armulugu, vanaema matus ja törts väljakannatamatut üksindust.

Katrin Rajasaare
Sõpruse kino juht