Jazzkaar Blogi

Felix Lajko

Enamik programmist seisab ju alles ees, ent juba tekkiski tunne, et “see” kontsert on nüüd kuuldud-nähtud – kui ka ühtegi teist etteastet enam tunnistama ei satuks, jääks süda ikkagi rahule. 20. aprillil kell 20.30 esines KUMU auditooriumis viiuldaja Félix Lajkó, saatjaks Antal Brasnyo vioolal, ning ma usun tõesti: kuulajail polnud absoluutselt mitte kui midagi nende helide vastu.
Lajkó mängustiili on iseloomustatud kui tulist ja ebaakadeemilist ning sellelaadsed omadussõnad pakkusid end tõesti esimestena. Muusikalises olekus polnud tajuda mingit jäikust ega artistlikku poosi, tehtud täiusepüüdlust vms – seesama kehtis lavalise oleku kohta. Rambivalgusesse ilmus lihtsalt üks kühmus ja kõhetuvõitu T-särgis noormees viiuliga, mis terve pooleteist-tunnise kontserdi näis olevat tema pea külge liimitud. Valdavalt seisis Lajkó publiku poole küljega või seljaga, tukk silmil, ning alles lõpukummarduste ajal võis veenduda, et tema näol on ka teine pool. Ei mingit lobisemist, isegi mitte elementaarseid tervitussõnu. Kuid seda polnudki vaja, kuivõrd muusika kõneles enese eest.
Selle kõneluse kohta võinuks kasutada epiteete nagu “kirglik”, “külluslik” ja “temperamentne”, kuid Lajkó mängus leidus ka õrnem ja lüürilisem poolus. Ta oli võimeline kuuldavale tooma kõige vaiksemat kujuteldavat piano pianissimo’t. Elust tulvil ja pulbitsev oli tema mäng igal juhul ning seetõttu kerkisid mõttesse metafoorid nagu jõevool käänlemas paralleelselt muusikaliste aeglustuste ja kiirendustega, tuuleiilid tormamas läbi pustade jms – üldse kogu see Ungari lopsakas loodus, mis tuttav kas läbi isikliku kogemuse või tänu raamatule “Pál-tänava poisid”. Mitte et oleks tulnud konstrueerida mingeid klantskujutluspilte selleks, et muusikat nautida. Hoopis vastupidi: helide voog mõjus loomulikuna kui õhk, mida KUMU auditooriumis tol õhtul tegelikult vajaka jäi. Pole ju vaja keelitada kedagi hingama. Arutlev mõistus jäi aga just sellest lihtsuse ja kerguse muljest keelitatuna ukse taha ning andis teed kujutlusvõimele.
Lajkó oskas hoida pinget ning anda kõigile neile sautillé’dele ja ricochet’dele hinge. Ta suutis varieerida tempot ja helitugevust nii vaheldusrikkalt kui loogiliselt, nii et mõtestamata noote ei olnud tajuda ning iga järgmine samm paistis eelnevalt ette valmistatud. See lõi muusikalise presentsuse, mis haaras tähelepanu jäägitult ja andis puhkust tollele võimele, mis registreerib hetkede möödumist. Helide kaskaadid justkui kallati otse pähe ning neurotransmitterite voogamine sünapside vahel tekitas tunde, et selles kulgemises on kõik OK. Ei muresid, ei meenutusi. Nii oligi, et esimene “lugu” kujutas endast reaalselt ligi 25 minutit ilma vahepeatusteta muusikat, mõjus aga ühe monoliitse hetkena.

Paraku hakkas etteaste edenedes muusikaline aeg füüsikalise ajaga üha enam kokku langema, sest tajutavaks muutus ideeline enesekordamine. Lajkó laulvat mängu ja avastamist pooltoonide vahelisel hämaralal oli küll kuni lõpuni huvitav jälgida. Ent heakõlalised harmooniajärgnevused, millele need meloodiajoonised toetusid, olid ise kantud üliemotsionaalsest diapasoonist, mis end viimaks mõneti ammendas. Vioola saatepartiid tundusid kohati lausa “kolmeduurilugudena” – ka selles mõttes, et kohaliku rahvamuusika kõrval oli kompositsioonis tajuda mõjutusi populaarsest bluusiskeemist.
Tegelikult hoidis Antal Brasnyo ju vägagi soliidset põhja ning tema mäng oli äärmiselt paindlik ja reageeris Lajkó lennukale maneerile kiiresti. Tema piano pianissimo võis olla sama vaikne kui virtuoosi enese oma, meetrum aga stabiilne ja särtsakas. Ent kui algul sulandus Brasnyo panus üldisesse skeemi orgaaniliselt, siis viimaks hakkas ilmsiks tulema teatud kunstlikkus. Korduvaid harmooniajärgnevusi markeeriti mõnel üsna ilmsel intervallil, põhjaks ikka seesama sünkopeeritud rütmiskeem. Seetõttu oli vahelduseks päris värskendav kuulda Lajkó mängu soolona ning tekkis mõte, et kuivõrd aluseks olev harmoonia pole iseenesest kuigi eksperimentaalne, siis on vioola antud kujul ehk hoopiski üleliigne element.
Seoses kompositsiooni aspektiga tuli meelde ka Ukraina pianist Lubomõr Melnik. Melnik mängib (õigupoolest “mängib” tema klaver) nii-ja-nii-mitu nooti sekundis ning esinemistel paistab kogu tema olemus lahustuvat muusikasse. Seda on tõesti põnev jälgida, kuid need minimalistlikele motiivikordustele rajanevad palad kõlavad lõppeks kõik üsna samamoodi, mistõttu vastuvõtu hinnang oleneb suuresti sellest, kas kuulaja suudab end vastavale lainele lülitada või mitte. Kui oled väljas, siis oled väljas. Lajkó ornamentikat küll “minimalismi patus” süüdistada ei saaks, ent vahest võiks lugude kui tervikute kohta siiski väita: “maailma kõige seikluslikum viiuldaja” ei pruugi olla automaatselt “maailma kõige seikluslikum helilooja”. Seda olekski ehk liiga palju tahetud.

Kaur Garšnek